Halvim koroonastsenaarium teostus?

Indrek Saul – Kasvustrateegia coach
Selle artikli lugemiseks kulub sul vaid 3 minutit.

Ahoi kriisjälgijad,

Epideemia rindel ei lähe just kõige paremini. Igapäevased rindeteated kõnelevad jätkuvatest taandumislahingutest, haiglad täituvad haavatutega, kahjuks ka morgi uks käib tihedamalt kinni ja lahti.

Kuidas meil läheb?

Tänast lugu kirjutades meenus, et suve hakul lugesin artiklit kolmest võimalikust stsenaariumist, kuidas COVID-19 epideemia sügisel ja järgmisel aastal edasi areneb. Stsenaarium on üks väga hea strateegiline tööriist, millega tulevikku kirjeldada. Praegune kriis on küll erakordselt ebameeldiv, aga strateegilise juhtimise mõttes väga õpetlik. Reaalajas on võimalik jälgida, kuidas riigid on valmistunud praeguseks puhanguks, kuidas olukorda hinnatakse, mõõdetakse ja juhitakse, mida osatakse (ja mida ei osata) ette näha.

Otsisin selle artikli üles ja paraku oli teadlastel õigus. Kolm võimalikku stsenaariumit nägid välja järgmised.

Kõige tõenäolisemaks hinnati teist stsenaariumi – uut, esimesest oluliselt suuremat puhangut sügisel. Ja nagu ikka, kipuvad otsustajad hirmutavaid stsenaariume ignoreerima ja lootma, et äkki ei lähe halvasti. Seetõttu on Terviseametil praegu (taaskord) puudus koroonadetektiividest. Ja kui enam ei jõuta kolletega tegeleda, tulevad drakoonilised meetmed, mille sissejuhatavat osa me sellest nädalast juba tunnetame.

Kuna viirus on silmale nähtamatu ja see, mida silmaga ei näe, tundub alati hirmuäratav ning ohtlik. Mis valikud meil ohuga kohtudes on?

Võitle
Põgene
Teeskle surnut
Eita ohtu

Päris paljud inimesed on läinud eitamise teed. Homme toimuv meeleavaldus piirangute vastu ilmselt ühendab neid inimesi, kellel on raske viirusehirmuga hakkama saada. Sest võidelda ei saa, surnut teeselda ei saa. Põgeneda saab ainult isolatsiooni, aga see on ju nagu üksikvangistus. Nii ongi käepärasem eitada viiruse olemasolu või selle ohtlikkus enda jaoks väiksemaks mõelda ja kõvahäälselt protestida. Aga nii kord on, eitamine on inimlik.

Veider lugu on see, et kui kogu maailmas epideemia kogub tuure, siis näiteks Hiinas, Taiwanis ja Singapuris ei ole mingit epideemiat (vt COVID dashboard). Neil riikidel on pikaajaline kogemus SARS-i, MERS-i ja muude epideemiatega võitlemises. Huvitav, kas meie võitlejad on nende süsteemidest ja meetmetest õppust võtnud?

Üsna kasutuks on osutunud ka kõikvõimaliku äpid viiruse ohjeldamiseks. Vaid Iirimaal ja Singapuril on ette näidata enam kui 40% hõlvatuse määr. Eesti HOIA oma paarikümne protsendiga on väga kaugel vajalikust 50-60% määrast, mis on vajalik, et äpp reaalset kasu tooks. Kasutajate tagasiside äpipoes on keskmiselt 3.3, mis on väga kehva.

Aga olgu, kuidas siis epideemiaga lood on?

Kui Eesti üldine nakatumise kõver rühib kindlalt ülesmäge, siis maakondade kaupa olukorda analüüsides on pilt veidi parem.

Harjumaal on märgata väikest nakatumiste aeglustumist viimase kümne päeva jooksul (7 päeva libisev keskmine ei ole enam nii järsul tõusev). Samas on Harjumaa endiselt kõige kiiremini „haigestuv“ maakond Eestis, mis pole muidugi mingi üllatus, silmas pidades siinset rahvastiku tihedust. Ida-Virumaal on kiireim tõus samuti seljataga, kuigi tõus jätkub. Tartumaa oli siiani suhteliselt rahulik, kuid viimasel kahel nädalal on ka seal viirus pead tõstnud.

Hea uudis on seegi, et kuigi haiglaravil olevate patsientide arv suureneb, siis positiivse diagnoosi saanutest satub haiglasse kordades vähem haigeid. Nad on haiglas lühemalt, juhitavat hingamist vajab oluliselt vähem haigeid ja surmade osakaal on ka kordades väiksem. Teisisõnu, viirus on vähem tappev, kuid nakkavam. See ei ole taas üllatus, sest evolutsioonilise arengu loogikast lähtudes ei ole viirusele „kasulik“ oma ohvreid raskelt haigeks teha ega tappa, sest see toob endaga kaasa karmid piirangud leviku tõkestamiseks. Evolutsiooni loogikast lähtudes on viiruse „eesmärk“ võimalikult edukalt paljuneda ja laieneda, mida ta praegu ka teeb.

Mis edasi saab?

Kevadine puhang algas 10. märtsil, karmid meetmed kehtestati 13.03 ning epideemia tipp saabus vähem kui kolm nädalat hiljem. Sügisene epideemia algas 5. oktoobril, olulised piirangud kehtestati 23.novembril. Kui meetmed toimivad, siis on lootust, et epideemia tipp saabub mitte varem kui 3-4 nädala pärast. See tähendab, et enne jõule ja/või jaanuari keskpaigaks on olukord kontrolli all.