Ideaalses maailmas eelneks igale otsusele kõikvõimalike alternatiivide leidmine, nende hindamine ja olulisustamine ning skoorimine eesmärgi suhtes. Psühholoogia terminites tuleb lahenduse väljamõtlemiseks kasutada laiendavat, loovat, hargnevat ehk divergentset mõtlemist. Peale seda, kui kõikvõimalikud lahendused on laual, tuleb ümber lülituda ahendavale, koonduvale ehk konvergentsele mõtlemisele.
Ettevõtte tulevikku kavandades algab hargnev mõtlemine suurte eesmärkide ja nende teostumiseks vajalikke võimaluste määratlemist. Selleks on vaja tõusta kõrgemale, nagu helikopteriga, et näha suurt pilti. Kui võimalused on kirjeldatud, tuleb koonduva mõtlemise abil välja valida parimad, zoom’ida oma pilk õigesse kohta ehk määrata tegevuse fookus.
Tegelikkuses on meil alati liiga vähe aega, et mõelda millised võiksid olla parimad lahendused ja kaalutleda, millised neist oleks parimad. Kuna meie võimekus alternatiive märgata ja sõnastada on piiratud nagu ka valiku- ja otsustusvõimekus , on ajapuuduse esimene ebasoovitav tulem „mitmed valikud avastamata“ ja/või „kiirustades tehtud otsus“
Ajapuudusest tingitud probleemid jäävad sageli märkamata just hargneva mõtlemise etapis, sest tegu on võimalustega „mida me ei näinud“ . Koonduva mõtlemise faasis on tegu võimalustega „mida ei olnud aega arutada“. Need jäävad osalisi vaevama, tegitavad ängi ja vähendavad usku tehtud otsuste õigsusesse.
Abi ei ole ka tavapärasest „arutame järgmine kord“ võttest – iga järgmine kord algab rohkemal või vähemal määral arutelu „nullist“ ja suure pildini tegelikult kunagi ei jõutagi. Kolm korda 2 tundi äriplaani arutades ei jõuta samale tulemusele kui üks kord kuus tundi arutades. Võimaluste märkamist ja heade otsuste tegemist takistab ka liigne kiirustamine prioriteetide määramise või otsustamise juurde.
See ei jää aruteludes osalejatele märkamata – võtmeisikud saavad aru, et ajapuudusel on jäänud midagi märkamata ja valikud ei tarvitse olla õiged. See tekitab ebakindlust ja ebaselgust, mis omakorda vähendab tegijate meelekindlust otsuste elluviimisel.
Seega – kui probleemid on suured, lahendused keerulised või võimalusi palju, on hea mõte „minna metsa“, kulutada pool päeva „suure pildi“ joonistamisele ja teine pool päevast suurest pildist ebaolulise mahakustutamisele, fookuse kokkuleppimisele, kriitiliste edutegurite määratlemisele.