Kriisi lõppemise loogika on samasugune nagu selle kasvamise loogika. Kasvu faas on selline: esimesed diagnoosid, siis diagnooside arvu kasv, piirangud, kasv jätkub, veel piiranguid, haiglates läheb jamaks, surmadega läheb jamaks. Samal ajal hakkas nõudlus langema, käive langema, maksehäired kasvama, töötus kasvama, majandususalduse indeks ja tarbijakindluse indeks langema.
Nii nagu kriis meie silme ees lahti rullus, nii ta ka kinni rullub. Nagu ruloo.
Esimesed märgid sellest, et tervisekriis võiks hakata taanduma, on olemas. Päevaste diagnooside arv on olnud aprillis kaks nädalat järjest languses. Järgmiseks hakkab langema haiglatesse saabumine, siis haigestunute koguarv ja lõpuks surmade arv. Kui haigete koguarv on mõnda aega langenud, hakatakse piiranguid leevendama. See on vähe nagu auto sõidul – kui võtad jala gaasilt, hakkab auto aeglustuma ja sa tead, et varsti jääb ta seisma. Kogenud juht ei põrnitse hirmunult spidomeetrit, et kas ikka jääb. Enne ei usu, kui auto on kohapeal minut aega seisnud, et tõesti seisab.
Seega, varsti on põhjust hakata piirangute leevendamisel silma peal hoidma. Kui piiranguid on ulatuslikult leevendatud, võib oodata majanduse elavnemise esimesi märke. Ja vaat siis läheb põnevaks – millised ärid on suutelised kiiresti jälle kasvutuurid üles võtma, kes aga on kriisist nii räsitud, et ei jaksa enam konkureerida.
Oxfordi ülikool teeb põnevat analüüsi, kogub kõikide maailma riikide piirangute infot ja analüüsib, kuidas piirangud ja tervisekriis omavahel on seotud. Olen seda paar päeva uurinud, pilt on päris mitmekesine. Lõuna-Koreas on kõik piirangud veel jõus, iga päev tuleb ca 100 uut diagnoosi. Hiina on piiranguid oluliselt lõdvendanud, kuid endiselt on veel palju piiranguid jõus. Lisasin dashboardile kõikide vaadeldavate riikide piiranguindeksi. Hakkame jälgima, millal neid lõdvendama hakatakse. Miks on piirangute otsustav ja kiire lõdvendamine nii oluline?
Viivitamise hind on ränk.
Eesti panga hinnangul tähendab iga nädal lockdown’i 0,5% majanduslangust.
Eesti SKP on ca 28 miljardit ehk nädal lockdown’iga viivitamist maksab meile 140 M€. Iga töötava eestlase taskust üle 200 € nädalas, ligi 1000 eurot kuus. Loe täpsemalt siit.
Ühe inimelu mediaanhind majanduses on ligikaudu pool miljonit eurot. Seega, lockdown peaks päästma vähemalt 280 keskmises tööjõus (mis enam-vähem läheb kokku Eesti keskmise vanusega, mis on 41 aastat) oleva inimese elu nädalas, et ennast majanduslikult õigustada. Tänaseks peaks olema ära hoitud 1100 surma. Seni on keskmises tööjõus olevaid inimesi surnud vaid paar-kolm.
Häid valikuid tegelikult pole. Nii nagu paljude otsustega äris, on ka piirangute puhul vajalik leida optimum. Me ei saa minimeerida surmade arvu, sest selle majanduslik hind on liiga kõrge. Me ei saa minimeerida, vältida majanduslikku kahju, sest surmade läbi kaotame nii majanduslikku kui sotsiaalset kapitali. Seega, nii julm kui see ka kõlab, on vaja leida mõistlik tasakaal majanduse seiskumise ja kroonviiruse surmade põhjustatud kahjude vahel. Täpsemalt, minimeerida summaarset kahju.
Praeguste andmete põhjal näib, et me oleme majanduse liiga kõvasti lukku keeranud. Ennustatud suurt koormust haiglatele pole tulnud, prognoosi ja tegelikkuse vahe on 10-kordne.
Majanduskriis alles süveneb. Sellega oleme samas seisus nagu äsja tervisekriisis haiglate koormusega. Päevaste diagnooside arvu langus ennustas haiglaravi vajavate patsientide arvu langust. Tervisekriisi lõppemine on esimene märk sellest, et majanduskriis hakkab millalgi lõppema. Seepärast on praegu õige aeg hakata mõtlema kriisijärgsele elule. Milliseks kujuneb turg, klientide vajadused, nõudlus ja konkurents. Kuidas kriisi järel konkureeritakse, eristutakse ja võidetakse? Kui suur osa ärist taastub, kui suur osa mitte? Mis on uued võimalused? Kas ma pean oma strateegiat ja ärimudelit oluliselt muutma? Kuidas nendele küsimustele häid vastuseid leida, rääkisin Tehnopoli ja KPMG (minu kunagine tööandja) Kriisimurdmise veebiseminaril 13. mai 2020. Vaata järele allolevas videos.