Aastal 2015 Teaduspalaviku saates Salasilm paluti mul kommenteerida, mida kaupmeeste kogutud kliendiandmetega saab ja peab peale hakkama.
Saatesse oli palutud mitmeid asjatundjaid, kes kliendikaartide kasutusandmete põhjal pidid kliendi järel “luurama”. Väike ahhaa-elamus saavutati, aga järeldus oli karm. Isegi eriteadmistega inimesed, kes uurisid ühe konkreetse kliendi ostusid, midagi olulist teada ei saanud.
Selleks, et klientide kohta midagi kasutuskõlblikku teada saada, on vaja:
a) paljude klientide andmeid (suur kliendibaas),
b) palju andmeid klientide kohta (pikk ajalugu),
c) võimsat analüütilist tarkvara,
d) analüütilisi teadmisi.
Võite ise arvata, kui vähe on inimesi, kelle käsutuses on kõik neli ressurssi. Seejärel küsida endalt, kui suur huvi on sellistel inimestel mingite konkreetsete klientide järele eraviisiliselt luurata.
Meenub artikkel, mille sisu on pehmelt öeldes paranoiline, sisuga “nad luuravad mu järele”. Seekord sai vatti BMW autotehas, kelle autod tootjale mingit kahtlast infot edastavad. Retsept sellele uudisele reageerimiseks on sama – räägime ikka konkreetselt, mida on võimalik auto telemeetria andmeid analüüsides selle omaniku või kasutaja kohta teada saada.
Ja siis tasuks veel teada järgmisi tõsiasju:
- BMW on pikka aega osalenud F1 võistlustel. Telemeetria edastamine rajalt boksi on kümneid aastaid olnud vältimatu edutegur autode kiiremaks arendamisel.
- Raskeveokitel on aastaid peal elektrooniline sõidulogi, mis iga hoolduse ajal “maha loetakse”. Selleks, et hinnata, kas auto on tehniliselt korras ja kas juht oskab piisavalt ökonoomselt sõita. Tõepoolest, kütust varastavad juhid saab niimoodi kätte ilma igasuguste lisaandmeteta.
- Ametisõidukitel on üsna tavaline GPS jälgimisseade. Selle abil saab tõesti teada, kus auto liikleb. Aga selleks, et marsruudist midagi järeldada, on vaja juhi/omaniku/kasutaja väga palju lisaandmeid. Neid andmeid saab tavalisel järelsõitmisega oluliselt lihtsamalt hankida.
- Iga autojuht võib ise endale hankida vastava seadme. Näiteks www.carchip.com ja uurida, mida kõike auto pardakompuuter salvestab.
Siin on väike nimistu, mida on võimalik talletada ja edastada “kuhu vaja”.
Mõned “kompra” moodi asjad juhi kohta saab logist kätte küll:
- kas juhil on kombeks kiirust ületada,
- kui rahulik või agressiivne on juhi sõidustiil – kiirendused ja pidurdused tulevad välja kiiruselogist.
Paneme siia juurde artiklis esitatud hoiatuse: “Andmekaitsjate sõnul peaks auto poolt edastatav info olema aga rangelt reglementeeritud, sest liiga detailsete andmete abil on võimalik teha järeldusi hoopis auto omaniku või kasutaja kohta.”
Kas saab kasutaja kohta teha järeldusi? Jah saab.
Kas autotootjal on huvi uurida omanike liikluskäitumist? Ma ei näe, mis kasu võiks sellest tõusta.
Kellel oleks huvi seda uurida? Kindlustusel ja politseil.
Kas autotootja jagab neile seda infot? Ei ole välistatud.
Aga tasuks jälle korra mõelda, milline on autotootja motivatsioon seda teha? Teisisõnu, kas risk ja kasu on tasakaalus?
Kujutage ise endale korraks ette, mis juhtub BMW müüginumbritega kui selgub, et nad on politseile jaganud omaniku/juhi teadmata infot viimase liikluskäitumise kohta ja selle alusel on juht näiteks lubadest ilma jäänud?
Aga võib ette kujutada ka vastupidist. Võib-olla peakski BMW Haapsalu surmakutsari taoliste juhtide sõiduandmeid politseiga jagama, oleks mitu elu päästetud.
Loo moraal: enne kui hakata paanitsema andmete kuritarvitamise pärast, tee endale selgeks:
- mida on võimalik teada saada,
- mida selle teadmisega on võimalik peale hakata,
- mis on luuraja motiivid ja
- millised on riskid.
Koguda on äge, kuritarvitada mitte.