Indrek Saul – Kasvustrateegia konsultant
Selle artikli lugemiseks kulub sul umbes 5 minutit.
Miks tarbija kindlustunde indeks enam majandust ei ennusta? Korrelatsioon SKP kasvuga kukkus 2016–2019 tasemelt +0,65 aastatel 2022–2025 tasemele +0,31, statistiliselt ebausaldusväärne. Ka juhtnäitajana, mis peaks SKP-d kvartali või kahe võrra ette ennustama, indeks ei tööta.
Mis on indeksi disainviga? Neljast komponendist kolm on nõrgad ennustajad. Nende keskmistamine tugevaga rikub kogu signaali. Kuue parima alamküsimusega saaks 35% parema ennustusvõimega indeksi.
Mida see õpetab ettevõtete mõõdikute kohta? Sama lõks tabab NPS-i, CSI-d ja rahuloluindekseid: üks arv, mis koosneb tugevate ja nõrkade signaalide keskmisest, on alati nõrgem kui tugevad signaalid eraldi.
Statistikaamet peaks tarbija kindlustunde indeksi kas ümber tegema parimate komponentide baasil või avaldama selle kõrval valiidsuse näitaja selle kohta, kui hästi indeks viimasel perioodil SKP-d ennustanud on. Vastasel juhul saadab amet iga kuu välja arvu, mille ennustusvõimet ei tea mitte keegi, kirjutab Indrek Saul.
Statistikaamet avaldas sel nädalal oma esimese konjunktuuribaromeetri. Tarbija kindlustunne on -31 punkti, peaaegu sama, mis Eesti konjunktuuriinstituudi (EKI) viimases mõõtmises.
Tallinna linnapea Peeter Raudsepp (Isamaa), kes juhtis varem konjunktuuriinstituuti, tõdes, et arvud kinnitavad EKI tööd, ja küsis, miks instituuti omal ajal rünnati. Tema argument kõlab veenvalt, aga on põhimõtteliselt vale, kuna probleem on teisel tasandil, selles, mida see mõõdik näitab, milleks seda kasutada saab ja miks tarbija kindlustunnet üldse mõõdetakse.
Strateegiakonsultandina näen ettevõtete aruannetes ja BI-armatuurlaudades sama mustrit pidevalt: mõõdik, mis kunagi töötas, lakkab töötamast, aga keegi ei tee diagnoosi. Ettevõte jätkab selle järgi otsuste tegemist, kuni keegi kõrvutab mõõdiku näite tulemustega ja avastab, et need ei käi enam ühte jalga. Mõõdikudisainis on see klassikaline lugu, et indikaator on hea ainult seni, kuni keegi kontrollib, kas ta veel teeb seda, milleks loodi.
Vaatasin tarbija kindlustunde indeksit (TKI) sama metoodikaga, mida kasutan ettevõtete KPI-de diagnoosimisel ehk kõrvutasin iga komponendi reaalse tulemusnäitajaga (majanduses näiteks SKP ja teiste makronäitajatega) ja vaatasin, kas seos veel kehtib. Tulemus oli ühene: TKI ei ennusta enam mitte midagi.
TKI kolm diagnoosi
Esiteks aastatel 2016–2019 indikaator töötas. Tarbija kindlustunde ja SKP kasvu vaheline korrelatsioon oli +0,65, statistiliselt oluline (p=0,006, n=16 kvartalit). Inimeste meeleolu ja majandus liikusid samas suunas. Mõõdik tegi seda, milleks ta loodi.
Teiseks, aastatel 2022–2025 lakkas indikaator töötamast. Sama korrelatsioon kukkus +0,31-le, kuid usaldusvahemik on lai ja tulemus ei ole klassikalises mõttes statistiliselt oluline. Täpne väide on, et TKI ei anna enam usaldusväärset signaali. Seda kinnitab lead-lag test: kui kontrollida, kas TKI ennustab SKP-d üks kuni neli kvartalit ette – mis ongi indikaatori klassikaline kaitseliin, sest see on disainitud juhtnäitajana – on kõigi spetsifikatsioonide korrelatsioon nullilähedane või negatiivne. Ka juhtnäitajana indeks ei tööta.
Kolmandaks on koondindeksis disainviga. TKI koondnäitaja koosneb, vähemalt koosnes EKI ajal, neljast komponendist, millest kolm on nõrgad ennustajad. Teisisõnu, valesti, suvaliselt valitud.
Kui võtta indeksi 15 alamküsimusest kuus parimat – hinnaootus järgmiseks 12 kuuks, tööpuudus, hinnang riigi majandusele viimasel 12 kuul, säästud praegu, püsikaupade ostud praegu ja auto ostmine –, siis tõuseb TKI keskmine korrelatsioon SKP-ga +0,42-ni. See on 35 protsenti parem signaal kui praegune koondindeks.
Kaks õppetundi, mis ulatuvad TKI-st kaugemale
Sellest diagnoosist tuleb välja kaks põhimõtet, mis kehtivad mitte ainult Eesti makroökonoomika kohta.
Esimene: nõrga signaali keskmistamine tugevaga rikub kogu segu. Üks suurepärane komponent ei päästa koondnäitajat, kui kolm ülejäänut on müra. See on disaini põhimõte, mida konjunktuuriinstituut on TKI kasutamisel ja avaldamisel eiranud, ja sama põhimõtet eiravad paljud ettevõtted iga päev näiteks NPS-i, kliendi ja töötaja rahulolu indekseid jälgides. Üks arv, mis koosneb tugevate ja nõrkade signaalide keskmisest, on alati nõrgem kui tugevad signaalid eraldi.
Teine: inimesed oskavad hinnata olevikku, veidi kehvemalt minevikku, aga üldse ei suuda hinnata tulevikku. Seda näitavad tehtud analüüsi tulemused, kõik „praegu” küsimused on tugevad ennustajad, kõik „12 kuu pärast” küsimused on nõrgad ennustajad. See pole indikaatori süü, vaid inimese psüühika omadus.
Afektiivse prognoosi uuringud näitavad järjekindlalt, et inimesed on süstemaatiliselt halvad ennustama oma tulevasi tundeseisundeid ning negatiivsuse eelarvamus (negativity bias) ja uudistarbimise asümmeetria kallutavad ennustusi süstemaatiliselt allapoole.
Kui te küsite kelleltki, milline on elu tema arvates 12 kuu pärast, mõõdate tema praegust meeleolu ja uudiste loodud tausta, mitte tema ennustusvõimekust. Sama nähtus on dokumenteeritud näiteks USA-s, kus Michigan Consumer Sentiment Index püsis aastatel 2022–2024 ajaloolises madalpunktis täpselt samal ajal, kui SKP kasvas stabiilselt ja kulutamine kasvas. Majanduskirjanduses on sellele tekkinud isegi termin „vibecession“.
Miks Raudsepp eksib
Raudsepa õigustus, et „vaadake, numbrid on samad, järelikult oli EKI kriitika alusetu”, on heal juhul mõtlemise viga, halvemal juhul demagoogia.
Kui kaks asutust kordavad mõõtmist sama vananenud mõõdikuga ja saavad sama tulemuse, tõestab see ainult, et vale küsimuse vastus ajas on stabiilne. See ei muuda küsimust õigeks. Statistikaameti number ei õigusta TKI-d majandusindikaatorina rohkem, kui EKI number seda õigustas. Mõlemad mõõdavad samu asju, mis on viimase nelja aasta jooksul lakanud korreleerumast sellega, mida ta peaks ennustama.
Mida muuta
Statistikaamet peaks koondindeksi kas ümber tegema parimate komponentide baasil või avaldama selle kõrval valiidsuse näitaja selle kohta, kui hästi indeks viimasel perioodil SKP-d ennustanud on. Vastasel juhul saadab amet iga kuu välja arvu, mille ennustusvõimet ei tea mitte keegi.
Meedia võiks üldse lõpetada TKI tsiteerimise „majanduse meeleolu” indikaatorina, kuniks näitaja uuesti tööle saadakse. Kui pealkiri ütleb „kindlustunne langeb”, peaks alapealkiri ütlema, et sellel pole viimase nelja aasta jooksul olnud mitte mingit pistmist sellega, mis majanduses tegelikult toimub.
Poliitikakujundajad ja ettevõtted peaksid rakendama sama diagnostikat oma koondnäitajatele: kas komponendid töötavad ja ega keskmistamine ei tõmba näitu alla? Tüüpilised kandidaadid ettevõtetes on kõikvõimalikud rahulolu indeksid, CSI, NPS, võitude ja kaotuste põhjused jms.
Lühidalt olemegi probleemi ees, et mida me selle indikaatoriga teeme, kui ta enam majanduse käekäiku ei ennusta.
Joonis 1. Libisev korrelatsioon TKI koondindeks vs SKP (6 kvartali aken)
Artikkel ilmus esmakordselt ERR Arvamuses, 28. mail 2026.
Loe ka seotud artikleid:
→ Konjunktuuriinstituudi metoodika muutuse „hind” on umbes miljard eurot
→ Võitude ja kaotuste analüüs AI ajastul – miks kaks kolmandikku teguritest on pimealas
→ AI teeb SWOT-analüüsi kiiresti ja sama halvasti kui inimene
💬 Küsimused?
Kirjuta mulle otse LinkedInis või kommenteeri LinkedIni postituses.
—
📥 Kui see teema sind kõnetab, siis uudiskirjas jagan jooksvalt uusi artikleid ja mõtteid konkurentsistrateegia, eristumise ja ärikasvu kohta. Ilmub 1× nädalas.
👉 Uudiskiri: Tellin uudiskirja