Kindlusest ja kasvust koalitsioonileppes

Indrek Saul – Kasvustrateeg
Selle artikli lugemiseks kulub sul vaid 6 minutit.

Selleks, et ettevõtte või riigi majandus kasvaks, on vaja kõigepealt aru saada, mis täpselt
kasvama peab ja millest kasv sõltub. Kui riigil puudub arusaam kulude tekke põhjustest, siis
ei olegi võimalik riigi tegevust efektiivsemaks teha, kirjutab Indrek Saul.

Koalitsioonilepingu pealkiri „Kindlus kasvuks“ äratas minus kui kasvustrateegis huvi ja
lootus. Kas tõesti, viimaks ometi? Kindlus kasvuks on midagi, mida kõik ettevõtted tahavad
ja vajavad. Mille nimel otsitakse strateegilistele probleemidele ja väljakutsetele lahendusi,
tehakse ambitsioonide teostamiseks kasvustrateegiaid.
Mõlemal sõnal on väga oluline tähendus ja mõju kasvustrateegia õnnestumises. Ilmselt olete
minuga nõus, et Eestil on hädasti vaja kasvu ja kasvustrateegiat. Võtame koos ette
koalitsioonilepingu ja vaatame, mida me sealt leiame kindluse ja kasvu kohta.

Kindlust annab usk, et asjad õnnestuvad
Räägime kõigepealt kindlusest ehk kindlustundest.
Millist kindlustunnet on igal inimesel vaja? Et asjad lähevad hästi, kõik laabub, tulevik on
hea. Kindlustunde suurim vastane asub meie kõige ürgsemas ajuosas, kõrvuti surmahirmu ja
sugutungiga. Selle nimi on ENN ehk evolutsiooniline negatiivne nihe. Maakeeli „parem karta
kui kahetseda“.
Seepärast müüvad negatiivselt uudised alati paremini kui positiivsed, seepärast märkame me
esmalt halba ja jätame tähelepanuta hea. Seepärast jagame ilma mõtlemata sotsiaalmeedias
kõike, mis on negatiivne, arvates, et teeme sellega inimkonnale teene, hoiatades oma
liigikaaslasi ohu eest. Nagu puuladvas istuvad harakad, kes ei tee vahet sõbralikul kodukoeral
ja hundil. Tegelikult teeme endale ja teistele karuteene, tugevdades kuvandit, et maailmas on
kõik pahasti.
Strateegias on kindlustundel, täpsemalt usul, et asjad õnnestuvad, väga oluline roll.

The Economist Intelligence Unit on avaldanud uuringu, mis näitab, et ettevõtete kasumlikkus
sõltub olulisel määral ettevõttes tegutsevate inimeste usust strateegiasse ja pühendumisest,
eriti tugevalt vahejuhtide, võtmeisikute ja eesliini usust valitud suuna õigsusse. Teisisõnu,

strateegia õnnestumiseks, kasvuks ja konkurentidest suurema kasumi teenimiseks on vaja
kindlustunnet, et kasvustrateegia viiakse õigesti ja pühendunult ellu.

Me oleme Euroopa tipp-pessimistid
Koalitsioonilepe märgib õigesti, et eestimaalaste kindlustundega on kehvad lood. Aga
vaatame kindlustunnet suuremas pildis, kui viimase valitsuse ametis oleku aeg.

Kui 2009. aasta majanduskrahhi ajal oli meie kindlustunne oluliselt kõrgem kui meie
naabritel lätlastel ja leedulastel, siis nüüd on olukord vastupidine. Leedulased on suisa
optimistlikult meelestatud, lätlased pisut murelikud, koos soomlastega veidi alla eurotsooni
keskmise. Samal ajal on eestlased kõige murelikumad ja kõige suuremas masenduses kogu
eurotsoonis.
Tähelepanu väärib asjaolu, et eestlaste kindlustunne hakkas langema 2023 aasta alguses. Ja
selles ei saa kindlasti süüdistada sõda, sest siis peaks leedulased ja lätlased, kellele on sõda
veel lähemal, olema veelgi tusasemad kui eestlased.
Järelikult peituvad eestlaste väga madala kindlustunde põhjused riigis sees, mitte ei ole
välistest asjaoludest põhjustatud. Mis võiksid olla meie madala kindlustunde võimalikud
põhjused? Ma tooksin esile mõned neist:

pidev negatiivne uudisvoog sellest, kui halvasti on lood Eesti majandusega – inflatsioon, hinnatõus, uued maksud, ekspordi kidumine, üheksa kvartalit majanduslangust. Võite ise lisada kõikvõimalikku negatiivset infomüra, mida uudised iga päev meile pakuvad;
valitsuse olematu tähelepanu sisepoliitikale ja majandusele;
„ootamatu“ tõdemus, et riigil on raha vähem kui vaja, pidev hala, et eelarvega on halvasti;
peaministri põhitähelepanu ja karmid sõnavõtud sõjast, sõjaohust Eestile, pidev kurtmine selle üle, et me pole piisavalt kaitstud;
jätkuvad sõnasõjad, süüdistused ja konfliktid valitsuses ja riigikogus;
selge ja usutava plaani puudumine, kuidas majandus tegelikult uuesti jalule saadakse.

Muide, veider lugu, aga leedukad on ka World Happiness Report 2024 edetabelis meist
kaugel ees, 19. kohal, meie 34. kohal. No kuidagi ei taha uskuda, et elu Eestis on nii palju
kehvem. Vägisi kipub hinge kahtlus, et me ikka ise vaagume oma elu mustaks ja murelikuks.
Ei pea olema eriline ajuhiiglane, et küsida, kas uus valitsus ja nende „Kindlus kasvuks“
sisaldab midagi, mis enamuse eestimaalaste kindlustunde taas sama kõrgele tõstaks, nagu oli
vahetult enne koroonat.

Selleks tuleb kõigepealt aru saada, miks meile enne koroonat tundus elu olevat palju parem
Lätis, Leedus ja kogu euroalal? Seda küsimust ei ole minu teada Toompeal keegi püstitanud,
veel vähem siis sellele vastust ja lahendust otsinud. Väide, et meie euroala kõige madalama
kindlustunde põhjuseks on „mitmed kriisid, kuid kõige teravamalt julm vallutussõda meie
külje all“, on vale. Nagu ma eespool kirjutasin, siis vallutussõda on ka leedulaste ja lätlaste
külje all ning majanduskriis on neid täpselt samamoodi räsinud.
Pigem leiame põhjuse koalitsioonilepingu esitluse järgmisest väitest: „Selgeks on saanud, et
viimasel kümnendil oleme jätnud ise mitmed otsuseid tegemata.“
Minu hinnangul ei puuduta see ainult viimast kümnendit. Väidan, et sisuliselt ei ole valitsus
pidanud tegelema Eesti majanduse juhtimisega viimased 25 aastat. Ja miks olekski pidanud,
kui majandus kasvab neli–viis protsenti aastas, maksulaekumised kerkivad nagu pärmi toel,
ole ainult mees ja kuluta.
Tänu jõudsale majanduskasvule 2000. aastast alates kuulutas peaminister Andrus Ansip 2009.
aastal, et 2024. aastaks jõuame Euroopa viie jõukama riigi hulka. Paraku puudus sellel väitel
igasugune kate, sest mingit plaani ju ei olnud, oli ainult arvamus, et kiire majanduskasv
juhtub iseenesest.

Kasvu toovad eksport ja siseriiklik tarbimine
Selleks, et ettevõtte või riigi majandus kasvaks, on vaja kõigepealt aru saada, mis täpselt
kasvama peab ja millest kasv sõltub.
Oleks päris huvitav teha riigikogus ja valitsuses väike majandusalaste teadmiste test. Näiteks
küsida, mis asi on SKP ja selle osised? Kardetavasti on tulemus sama nagu omal ajal
divesinikmonooksiidi keelustamisega, sest see tappis Eestis 55 inimest.
Riigi rikkuse peamine mõõdik on SKP, sisemajanduse koguprodukt. See koosneb viiest
suuremast osisest:

Selleks, et SKP kasvaks, tuleb teha tegevusi viies valdkonnas.

Edendada majapidamiste- ehk eratarbimist.
Edendada ettevõtete tarbimist.
Suurendada avaliku sektori tarbimist.
Edendada eksporti.
Minimeerida importi.

Mida head on meil oodata valitsuselt seoses sisetarbimise edendamisega?
Maksutõus, hurraa! Käibemaks, tulumaks, kasumimaks, aktsiisid tõusevad. Mida see endaga
kaasa toob? Majapidamistel ja ettevõtetel jääb vähem raha tarbimiseks. Kuidas see mõjub
nende kindlustundele, pole vist mõtet kirjeldama hakatagi.
Kes maksutõusust võidab? Avalik sektor, eelkõige keskvalitsus. Siinkohal oleks hea meelde
tuletada sisemajanduse alustõde, et me ei saa ennast rikkaks maksustada. Näib, et poliitikud
ja valitsuse liikmed kohe mitte kuidagi ei mõista, kuidas riigieelarve suuremad laekumised ei
tee riiki rikkamaks. Selle mõistmiseks on vaja teada järgmist majanduse põhitõde, mis
käsitleb raha ja ressursside ringlemist riigi majanduses, inglise keeles circular flow model.

Maksukraane võib ju rohkem või vähem kinni või lahti keerata, aga ega sellest majanduses
ringleva raha hulk ei muutu. Raha lihtsalt tõstetakse majanduse ühest taskust teise. Selleks, et
me riigina muutuksime jõukamaks, on vaja sellesse ringmudelisse ressursse juurde süstida ja
vältida jõukuse väljalekkimist.

Kuidas riiki rikkamaks teha?
Jõukust suurendavad süstid on eksporditulud, välisinvesteeringud ja tööjõud. Kõige kiiremini
suurendab jõukust eksport. Ekspordi edendamise kohta leiame koalitsioonileppest paraku
kaks(!) üldsõnalist lauset, kokku 27 sõna:

“Suurendame võimekust tuua Eestisse välisinvesteeringuid ja tagame meie ettevõtete huvide eest parema seismise olulistel sihtturgudel.“
„Selleks uuendame Eestisse investeerimise väärtuspakkumist ja tagame meie ettevõtetele paremini fokusseeritud eksporditoe.”

Kokku on koalitsioonilepingus 3115 sõna. Eksporti käsitleva teksti osakaal kogu tekstist
vähem kui üks protsent.
Välisinvesteeringuid on koalitsioonilepingus käsitletud põhjalikumalt. Mida aga tähendavad
„Suurinvesteeringute Eestisse toomise pakett“ ja „ Eestisse investeerimise
väärtuspakkumine“, see on ebaselge. Kui tuletame meelde viimaseid suuremaid kaotusi

välisinvesteeringute Eestisse toomisel – Fibenol 700 miljonti, Skeleton 200 mijonit, siis
probleem ei ole paketis ega väärtuspakkumises.
Tegelikud probleemid on selles, et ministrid eesotsas peaministriga ei ole viitsinud tegeleda
suurte välisinvestoritega. Nendega tegelevad Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse
osakonnajuhid ja osakondade töötajad, mis on umbes kuues juhtimistase alates peaministrist.
Teisel pool lauda aga istuvad ettevõtete esimese ja teise juhtimistaseme inimesed, omanikud
ja tegevjuhid.
Eesti napib kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, doktorikraadiga teadlasi, insenere ja CNC-
pinkide operaatoreid. Seda juttu on juba nii palju leierdatud, et lihtsalt iiveldama ajab. Eesti
tööstusel jääb igal aastal puudu 400 inseneri, mida olemasolev haridussüsteem mitte kuskilt
välja ei võlu. Inseneride Eestisse meelitamisest ei ole koalitsioonilepingus ühtegi sõna.
Kuidas rikkus majandusest välja lekib?

Maksudega – uus koalitsioon oma maksutõusudega paneb majanduse varasemast veelgi rohkem veritsema;
Säästudega – kui inimeste ja ettevõtete raha jääb pankadesse seisma. Sellega lähiajal ilmselt midagi paremaks ei lähe, sest ei julgeta tarbida ega investeerida. Pigem läheb halvemaks.
Impordiga – kõik see, mida me ostame väljastpoolt Eestit, viib jõukuse riigist välja. Kus on koalitsioonilepingus „Eelista eestimaist“ programm?
Eestist välja investeerimisega – Äripäevas ülistati hiljuti Infortari 120 miljoni euros suurust rahasüsti Lätti, omandades gaasivõrguettevõtte Gaso. Eesti majandus jäi 120 miljonist ilma. Koos Fibenoli ja Skeletoniga juba miljard kaotatud. Siin on tekstis “Infortari möödunud aasta suurim investeering oli Läti gaasi jaotusvõrku omava Gaso omandamine” .https://www.err.ee/1609264365/infortar-teenis-294-miljonit-eurot-kasumit See oli Eesti ettevõtete viimaste aastate suurim investeering piiride taha. https://www.aripaev.ee/suur-lugu/2023/12/28/aripaeva-aasta-ettevotja-tegi-pika-karjaari-parima-aasta.

Viimane majandusalane kompetents, millest on Toompeal hädasti puudus, paistab iroonilisel
moel välja Taavi Rõivase kriitikast tegevuspõhisele riigieelarvele. Rõivas märkis: „Näiteks
märkis 2016. aastal riigikontroll, et riigieelarvest sisuliselt arusaamiseks on tarvis sügaval
tunda raamatupidamist, rahanduslikke ja majanduslikke termineid ning omada väga palju
aega erinevate materjalide koos analüüsimiseks.“ No tõepoolest!
Kas te kujutate ette ettevõtet, mille juhatus või nõukogu vingub, et nad ei saa aru ettevõtte
eelarvest aru sellepärast et nad ei tunne raamatupidamist, rahanduslike ja majanduslike
termineid? Või haigla peaarsti, kes ei pea vajalikuks teadmisi haiguste diagnostikast,
anatoomiast, farmakoloogiast ja tõenduspõhisest meditsiinist?

Mul on kolmkümmend aastat kogemust finants- ja juhtimisarvestusest ja selle kogemuse
põhjal väidan, et kui riigil puudub arusaam kulude tekke põhjustest, – millised tegevused
konkreetselt on näiteks palgakulude taga –, siis ei olegi võimalik riigi tegevust
efektiivsemaks teha.
Kokkuvõttes, millele tuleb majanduse kasvule tõukamiseks keskenduda, on lekete
vähendamine ja süstide suurendamine.

Suurendada eksporti. Selleks on vaja edendada kõrgema lisandväärtusega toodete
arendamist, teadus ja arendustööd, meelitada Eestisse insenere.
Saada rohkem välisinvesteeringuid. See peab olema peaministri ja uue tööstusministri
peamine prioriteet. Kahjuks ei ole koalitsioonilepingus sõnagi riiklikust
rakendusuuringute programmist RUP, kus on määratud viis peamist tööstusharu, mida
Eestis tuleks eelisarendada.
Vähendada Eesti elanike ja ettevõtete investeeringute ja säästude liikumist Eestist
välja, toetades selle raha investeerimist Eestisse (ääremärkusena: pangakontodel
seisab praegu rekord suur summa raha kasutult).
Vähendada importi, eelistades eestimaist, isegi kui see on kallim.
Suurendada valitsussektori tarbimist ja investeeringuid, võttes selleks laenu nii kodu-
kui välismaalt.
Vähendada maksustamist.

Hakkas huvitav?
Loe siit lisaks selle kohta, kes ma olen ja mida ma teen.

Kui soovid põhjalikumat õpetust saada, klõpsa lingil ja loe minu hinnataju mõjutamise workshopi kohta lähemalt.

Kui sa tahad olla edukas strateegiline juht, siis pead sa kindlasti: